Rahvusvahelised projektid köidavad noorte meeli

Valga Gümnaasiumi 12. h klassi õpilane Annabel Voitka ja 11. h klassi õpilane Triin Tammes on leidnud endale uue põneva hobi – osaleda rahvusvahelistes noorteprojektides. Annabel on osalenud kahes projektis Inglismaal ja Küprosel ning Triin naases oktoobri teisel nädalal oma esimesesest noorteprojektist Sloveeniast. Kuna Triinul on meeles soojad emotsioonid reisist, otsustas ta seda teistegagi jagada.

Osalesin Sloveenias 17-30aastastele noortele toimunud projektis “Volunteers without borders”, mille teemaks oli vabatahtlikkus. Jah, Euroopa mõistes on noor kuni 30aastane isik. Alustan oma lugu päevast, kui olin saanud teate projektis osalemise võimalusest. Loomulikult vastasin sellele jaatavalt, sest kõik uus on minu jaoks huvitav. Aga selle uue kogemusega kaasnes ka palju hirmu ja paanikat. Mõte minekust võis ju põnevust tekitada, aga kuna ma polnud sellega varem kokku puutunud, tekitas see ka mõningaid negatiivseid tundeid. Täna, olles projektist tagasi, saan öelda, et see oli ülimalt tore kogemus. Ma ei uskunud, et rahvusvahelises noorteprojektis osalemine võib nii palju kaasa anda. Aga nüüd selle 10-päevase seikluse juurde.

Tegevused toimusid Rakičani külas (~1000 elanikku) ja Murska Sobota linnast (~20 000 elanikku) kolme kilomeetri kaugusel. Ööbisime Rakičani ainsaks turismiobjektiks olevas ruudukujulises suure siseõuega mõisas. Mõisas asus kohvik, hobusetallid, peretuba, toad ööbimiseks, seminariruumid, pidulik ruum sünnipäevade korraldamiseks ja meie noortevahetuse korraldajate kontor. Lisaks oli läheduses park, vanadekodu, haigla ja pood. Vabatahtlikke tegevusi käisime tegemas ka Murska Sobotas. 20 tuhande elanikuga linna kohta oli märgata palju kauplemistegevust juveelikauplusest kuni kangpoeani, mitmed pangad jms. Murska Sobota linna peetakse vabatahtlikkuse pealinnaks, samuti tähendab Sobota laupäeva, mis tuleneb linna ajaloolisest traditsioonist korraldada laupäeviti laatasid.

Projekti raames tulid kokku noored kuuest erinevast riigist: Sloveeniast, Horvaatiast, Rumeeniast, Ungarist, Leedust ja Eestist. Projekti vältel jagasime kogemusi vabatahtlikust tööst, mida ollakse varasemalt teinud, mida tehakse praegu ning mida plaanitakse tulevikus teha. Muuhulgas arutlesime arenguvajaduste üle. Töötubasid oli kahte sorti. Üks osa projektist olid Erasmus+ töötoad, kus arutlesime vabatahtliku töö teemade üle ja Erasmus+ tegevusvaldkondade üle. Saime teada, et Erasmus+ koosneb mitmetest pisikestest organisatsioonidest, mis on liidetud üheks. Ametlikes töötubades arutlesime, kuidas saaks vabatahtliku tööga miskit arendada või parandada. Näiteks päris paljud inimesed jätavad reisile minnes oma lemmiklooma unarusse. Meil tekkis idee leida vabatahtlikud, kes oleks valmis võtma reisi ajaks lemmiku enda hoole alla, vältides selliselt loomadega seotud õnnetusi ja kadumisi. Loomaomanik peaks eelnevalt vabatahtlikule tooma loomatoidu, vajadusel liiva ning informeerima looma tervislikust seisundist. Teine osa töötubadest olid välitöötoad, kus aitasime ise konkreetselt midagi ära teha. Käisime vanadekodus. Esimene grupp läks vanainimestega välja jalutama ning hobuseid vaatama. Ühtlasi mängis üks eestlastest vanuritele ukulelet. Teine grupp tegeles kunstiga. Fruits of society house´i hoone trepikoja seinale maaliti puu, kuhu iga osaleja sai puuleheks teha enda värvilise käejälje. Samuti korrastati hoovi ning värviti laste liivakasti. Kolmas grupp maalis seina peale meie projekti nime koos erinevate elementidega. Ühe elemendina maaliti tuult, kuid see tekitas palju nalja, sest kõik möödaminejad küsisid kui ühest suust, et miks seinale meduusi maalitakse.

Projekti teisel õhtul tutvustasid kõik kuus osalevat riiki oma maa maitseid. Kaeti rikkalikud lauad ning uudistamist-maitsmist jagus pikemaks. Eestlased tutvustasid põhiliselt kala, seda nii kuivatatu (mis tekitas erilise furoori) kui ka suitsetatuna. Muidugi ei saa me üle ega ümber Kalevi kommidest ja Vana Tallinnast. Väga kiideti Kalevi valget šokolaadi mustika tükkidega ja vaimustuses oldi ka Maiuspala kommidest. Kolmel õhtul esitlesid riigid ka oma kultuuri, ajalugu ja tutvustasid enda tublisid inimesi. Meie saime kelkida oma IT oskuste ja saavutustega, muidugi ka puhta looduse ja kaunite vaadetega. Lõpetasime esitluse Kaerajaani tantsimisega, mis meeldis kõigile ja pani seltskonna kihama. Lisaks paika pandud programmile saime tutvuda ka kohaliku kultuuriga. Kusjuures, nende toit on kultuuriga väga palju seotud. Saime kogu programmi jooksul nautida mitmekülgseid maitselamusi. Toiduvalikus oli tunda riigi eripära ja naaberriikide mõjutusi. Näiteks ühel päeval saime lõunaks proovida klassikalist böreki ja õhtuks suussulavat pitsat.  

Kümne päeva jooksul saime osa imelisest kogemusest ja põnevatest teemadest, mis olid mitte vaid informatiivsed, vaid ka maailmapilti avardavad. Vabatahtlikkusel on palju erinevaid vorme ja see annab võimaluse oma kogukonnas midagi suurt ära teha. Erinevate riikide näiteid, võimalusi ja isiklikke kogemusi kuulates sain aimu, kui palju on sarnasusi pealtnäha täiesti erinevatel inimestel. 

Noortevahetuse jooksul õppisin väga lühikese aja jooksul teisi tundma. Näiteks tundsin, et keskkonnas, kus on mitme kultuuritausta ja emakeelega inimesi, on kergem üksteist kuulata, mõista ja austada. Enda imestuseks kohanesin kiiresti ning tänu sobivale seltskonnale kadus ka hirm. Kasvasin nendega kiiresti kokku ning projekti viimasel päeval oli raske lahkuda. Sõitsin ära pisarates, olles samaaegselt kurb ja rõõmus. Kurb selle üle, et ma ei pruugi neid inimesi enam kohata ja rõõmus seepärast, et sain võimaluse nendega koos olla ja õppida. Raske on edasi anda seda, kui palju me õppisime, mitte ainult faktilisi teadmisi teistest riikidest, vaid ka inimlikkusest, austusest, tolerantsusest ja kannatlikkusest! Aitäh kõigile!

Videomeenutus projektist: Am I a god or what?